Mõni mööbliese on meiega paar aastat. Mõni aga keeldub lahkumast – kolib meiega ühest kodust teise, kogub kriime ja mälestusi ning ühel hetkel avastame, et temast on saanud osa perekonna loost.

See kapp oli kunagi minu tütre Grete oma. Ta seisis tema esimeses toas ajal, kui Grete oli umbes viiene – täis väikese tüdruku asju, mänguasju ja kõike seda, mida üks viieaastane peab eluks hädavajalikuks. Tollal, 1990ndatel, oli kapp täiesti omas ajas. Männipuust, pruuni tooni lakitud, freesitud ustega ja ümmarguste puidust nuppudega. Kes 90ndaid mäletab, sellele pole ilmselt pikemat kirjeldust vajagi. Pruuni lakitud männipuitu jagus Eesti kodudesse heldelt. Aastad läksid. Grete kasvas suureks. Tal on nüüd oma kodu, oma elu ja kaks väikest tütart. Kapp aga jäi.

Ta rändas meiega kodust kodusse ja täitis aastate jooksul üsna erinevaid ameteid. Kui elasime linnakorteris, seisis kunagine lastetoa kapp meie korteri ukse taga trepikojas. Seal hoidsime kõike, millele toas paremat kohta ei leidunud – isegi kartuleid. Nii et päris sirgjooneline teekond ühest lastetoast teise see ei olnud. Aastakümned jätsid muidugi oma jälje. Pind kulus, siia-sinna tekkis kahjustusi ja kunagisest väikese tüdruku kapist sai täiesti arvestatav majapidamiskapp. Ausalt öeldes ei paistnud tema tulevik sel hetkel just ülearu glamuurne. Mõne mööblieseme puhul olekski see võinud olla loo lõpp. Aga kapp oli tehtud täispuidust. Ja täispuit on visa tegelane.

Kui sündisid meie lapselapsed ja hakkasime oma koju mängutuba tegema, oli selge, et mänguasjadele on vaja korralikku kappi. Uue ostmise asemel vaatasime Grete vana kappi. Tegelikult polnudki vaja väga pikalt mõelda. Ühe viieaastase oli ta juba edukalt üle elanud. Miks mitte järgmised? Kapp sai parandatud ja puhastatud ning mina võtsin ette värvimise. Kasutasin Annie Sloani kriitvärvi ja vana pruuni männi asemele tuli mahe, veidi hallikas roheline. Kapi vormid jäid samaks. Alles jäid freesitud uksed, puidust nupud ja muidugi kapp ise. Aga kogu tema olemus muutus.

Just sellistes lugudes peitub üks põhjusi, miks me Puidubutiigis täispuitu nii kõrgelt hindame. Mitte sellepärast, et täispuidust mööbel peaks aastakümneid muutumatuna püsima. Õnneks mitte – muidu peaksime ilmselt kõik siiani pruuni lakitud männi keskel elama. Elu muutub. Kodud muutuvad. Mood muutub ja meie maitse koos sellega.

See on ka üks slow design'i ehk kestliku ja läbimõeldud disaini põhimõtteid: mitte vaadata mööblit kui midagi, mis kestab järgmise sisustustrendini, vaid eelistada esemeid ja materjale, millel on võimalus elada kaua. Pika elu jooksul võib üks kapp olla päris mitut värvi. Ja leida endale ikka ja jälle uue koha meie elus.

Grete vana kapp ei ole haruldane antiikese ega hinnaline disainiklassika. Aga meie jaoks on sellel nüüd midagi, mida ühelgi uuel kapil olla ei saaks. Mälestused. Kunagi avas selle uksi viieaastane Grete. Vahepeal hoidis kapp trepikojas meie kartuleid. Täna on ta jälle mängutoas ning tema uksi avavad Grete tütred. Võib-olla ongi hea mööbli üks ilusamaid omadusi see, et tema elu võib olla palju pikem kui üks mood, üks kodu või isegi üks lapsepõlv.